Haridustehnoloogia suvekool - III päev

Mõned mõtted, seoses ülesandega kaardistada haridustehnoloogiline infrastruktuur väikekoolide e-õppe võrgustikule.

Alustuseks. Kahtlane on eeldus toetuda ainult sünkroonsele suhtlusele. Kindlasti on vajalik ka keskkond asünkroonseks suhtlemiseks. Seega peavad osalevad koolid kokkuleppima:

• õpikeskkonna mida nad kasutama hakkavad
• videokonverentsi keskkond
• suhtluskeskkond sünkroonseks suhtlemiseks
• suhtluskeskkond asünkroonseks suhtlemiseks
• ......

Riistvaraliselt oleks vaja:

• ühist serverit
• standardesid videokonverentsi lahendusi igasse klassiruumi
• ühtseid dokumendikaameraid igasse klassiruumi
• ühtseid loengute salvestusüsteeme
• .......

Õpetajad on suudelised, kuna nad on läbinud vastava koolituse. Kindlasti tuleks peale pilootprojekti lõppu läbiviia küsitlus osalenud õpilaste seas.

Kokkuvõttes kõike ülal pool kirjapandud teeme soovituse VEV partnerkoolidel ühendust võtta juba loodud Eesti e-õppe konsortsiumitega, et õppida nende kogemustest ja võimalusel ka kasutada juba olemas olevat õppetehnikat regioonis.

Suudeline grupp

Haridustehnoloogia suvekool - II päev

Ökoloogiline õpidisain.

Teema ju iseenesest huvitav ja intrigeeriv. Samas mulle tekitas rohkem küsimusi kui andis vastuseid. Panen kirja mõned tekkinud küsimused.

Väide: Web2.0 ja sotsiaalne meedia on isereguleeriv.
Küsimus: Et kas ikka on? Et minust nagu ei sõltu kui palju minu ajaveebi loetakse? Või mida mõistame isereguleerimise all?

Väide1: On olemas alternatiivsed õpiteed - edukamad ja vähem edukamad. Vähem edukama valinu nö. surevad välja.
Väide2: Erinevatele õpilastele sobivad erinevad õpiteed.

Küsimus: Et siis mõnele õpilasele on vähem edukam õpitee edukam õpitee ja vastupidi? Kelle suhtes on siis väljatöödatud edukamad ja vähem edukamad õpiteed? Keskmise järgi? Millise keskmise? Kas arvesse peaks võtma ka hajuvust?

Väide: Vanasti oli kasutusel deterministlik õpimudel. Tänapäeval kasutatakse dünaamilist.

Küsimus: Kui see nii on siis miks joonistel on lineaarsed sirged ja koosnevad diskreetsedest sammudest. Kas tänapäeva õpimudelit saab nii lihtsalt kirjeldada? Pigem on ikka tegemist pideva protsessiga, mitte diskreetse. Ja tänapäeva õpiprotsessi tuleks eelkõige vaadata mittelineaarse dünaamilise protsessina - so. protsess, mis on äärmiselt tundlik algtingimuste osas - väike muutus algtingimustes võib põhjustada tohutud erinevused protsessi lõpptulemuses.

Haridustehnoloogia suvekool 2010 - I päev

Teemaks siis haridustehnoloogilised pädevused ja tarkvaralised lahendused oma pädevuste hindamiseks/kogumiseks.

Väljapakuti kolm keskkonda:

• Dictum - http://htk.tlu.ee/dictum/
• OPAH - http://eportfoolio.opetaja.ee/
• TENCompetence - http://pcm.tencompetence.org/web/guest#

Viimast ei saanud tehnilistel põhjustel vaadata, Dictum põhineb ELGG tarkvaral ja OPAH plone CMSil.

Selle asemel, et võrrelda neid keskkondi, mõtiskeks parem teemal, et milleks õpetajal/õppejõul on üldse vaja teadvustada oma pädevusi, neid hinnata ja kirjapanna.

Esimesena tuleb meelde kaks alternatiivset juhtumit.
I Eneseharimiseks
II Pädevuste teadvustamine on vajalik organisatsioonile, kus õppejõud töötab

Ilmselgelt on inimesel vaja teadvustada endale oma pädevusi siis kui ta tahab areneda. Selleks aga, et areneda on vaja teada hetke olukorda ja on vaja ka teadvustada oma nõrgad küljed, mida arendada. Sellisel juhul inimene hindab iseseisvalt oma hetkeolukorda ja ka vajadusi. Siin on võimalik küll, et panna mingid standardid, kuid inimene hindab neid siiski omast vaatepunktist ja omal moel. Samuti võib talle tunduda, et kuigi ta mingite pädevuste osas on oma võrgustiku absoluutses tipus, on tal neid siiski vaja veel arendada, sest need on talle olulised (või selleks, et minna veel suuremasse võrgustikku).

Sellistel juhtudel ei ole eriti abi väljatöötatud tarkvarast, kasvõi juba sellepärast, et iga inimene läheneb oma pädevustele inidividuaalselt. Ja eelkõige on talle endale vaja oma pädevuste hindamist, mitte aga teistele näitamiseks. Ainuke abi, mida saab sellisel juhul inimesele pakkuda, et täiendkoolituste pakkumine on ülesehitatud mingite pädevuste põhjal ja inimesel on siis võimalik leida seeläbi endale vajaminevaid koolitusi. Samuti saavad täiendkoolituste pakkujad ülevaate millistest uutest täiendkoolitustest puudust tuntakse. See oli ka eesmärk, millega alustas oma tööd e-Õppe Arenduskeskuse haridustehnoloogiliste pädevuste töögrupp.

Teine juhtum, kus primaarne on asutus/organisatsioon, kes soovib saada ülevaadet õpetajadest/õppejõududest, on asi küll mõne võrra konkreetsem, kuid mitte lihtsam.

Sel juhul on selge, et see tarkvaraline lahendus peab võimaldama koguda tunnistusi/tehtuid töid varasematest läbitud koolitustest oma pädevuste kinnitamiseks (e-portfoolio), mingeid eneseteste, mille abil on võimalik oma pädevusi hinnata jmt. Kindlasti on vajalik ka õpetajate/õppejõudude puhul ka tagasiside õpilastelt/tudengitelt nende kohta. Nagu näiteks tuletõrjuja pädevused saavad määratud läbitud koolitustega kuid ka tulekahjude likvideerimise arvuga ja (eelkõige) tulekahjust päästetud eluolendite prosendiga, nii ka õppejõududel. Ja eelkõige see viimane punkt tähendab, et selline asutuse poolne pädevuste hindamise keskkond peab olema tihedalt seotud õpiinfosüsteemiga. Vastupidisel juhul, kui ongi võimalik kuidagi "suruda" õppejõud selle keskkonna kasutamisele, saab olema väga keeruline adekvaatse tagasiside kogumine õppuritelt õppejõu kohta.

Kokkuvõtteks, tagasitulles esitatud kolme veebiteenuse juurde, saabki öelda, et ma isiklikult ei näe neis lisaväärtust, kui inimene soovib iseseisvalt oma pädevusi hinnata ja neid arendada. Samuti ei näe ma neis suuremat lisaväärtust ka asutustele, vähemalt seni kuni neid ei ole seostatud konkreetse asutuse (õpi)infosüsteemiga.

VI nädal

Olen küll oma jutuga tiba hiljaks jäänud aga mis seal ikka.

Olles läbilugenud kaasõpilaste postitused nende arvamustega kursuse osas, ei jää mul üle muud kui nende jutuga nõustuda ja kaasanoogutada. Alates esimese kontaktpäeva ärajäämisega seotud segadusest kuni sellega, et lõpp tuli kuidagi järsku ja äkitsi. II kontaktpäev andis just selle hoo sisse ja tekkis tunne, et nüüd hakkab peale aga tuli hoopis lõpp. Ehk siis, äkki oleks mõtekam järgmised korrad see kursus natukene mahukamana planeerida kui ta praegult oli. Selline praktiline m-õppe kogemus ju paljudel (et mitteöelda pea kõigil) puudub ja oleks ju täiesti mõeldav, et peale esimest kogemust (siis nii õppijana kui ka õpetajana) kontaktpäeval osataks mõelda - arvata - panustada juba palju rohkem kursusel.

Samuti tuleb nõustuda väikese nurinaga iCampuse aadressil. Näiteks ma ei oska öelda kas tegemist on mingi ajutise probleemiga või on probleem minu arvuti hingeelus aga näiteks ei avanenud mulle täna kaasõpilaste iCampuse ajaveebid (avanesid küll vastavate inimeste iCampuse lehed kuid ajaveebi lehed olid seal täiesti tühjad, kuigi varem seal ju sissekandeid oli).

Kokkuvõtlikult võib öelda, et selline m-õppe alane kursus on kindlasti vajalik ja ma usun, et selle toimumine oli juba kasulik kasvõi selle tõttu, et koolituse läbiviijad said mõtteid, kuidas seda koolitust veel paremaks teha.

III. nädala ülesanne

Kolmanda nädala ülesanne on keerulisem kui ta alguses paistab. Väljend m-õpe on liikunud juba mitu aastat, kuid reaalne sisu on tekkinud ikkagi viimase aasta või paari jooksul - BBC andmetel kasutas 7.3 miljonit inimest veebis ringiliikumiseks mobiiltelefoni 2008.a. II ja III kvartalis. Olgem ausad GPSga ringiliikuda, teatud punktides fotokaga pilte ja sülearvutiga märkmeid teha ning lõpus klassiruumis interneti ühendusega arvuti taga kõik see kokkupanna - see ei ole ikka päris m-õpe ja juba selle varustuse kaal seab ette teatud piirid :)

Päris m-õppes teeb kogu tegevuse ära üks vahend. Sellised vahendid on tänapäeval juba olemas, kuid on veel üks mure - need vahendid ei suhtle omavahel. Erinevad op - süsteemid, flashi ja/või java kasutamise võimalused, rääkimata juba olemasolevate veebilehtede kuvamine mobiiltelefonide ekraanil. Kõik see teeb minu jaoks raskeks rääkimise mingist kindlasti süsteemist või meetodist m-õppes. Näiteks on vägagi huvitav uurimus m-õppest kõrghariduses kirjutatud Austraalia Wollongongi ülikooli inimeste poolt (http://ro.uow.edu.au/edupapers/91/). Uurimus on avaldatud 2009.a. ja läbiviidud 2006 - 2008. Kui me aga nüüd mõtleme, et millised olid võimalused 2006ndal aastal ja millised on võimalused nüüd?

Aga et mitte päris ülesandest mööda hiilida siis ka üks konkreetne näide, mille leidsin. Nimelt võttis Abilene ülikool USAs (ACU) kasutusele statistika õpetamiseks iPhone rakenduse "Statistics", mille on välja töödanud firma GetYa Learn On (http://www.getyalearnon.com/news.html). Lisaks teooria omandamisele ja jaotuste graafikutega tutvumisele, võimaldab see rakendus ka tudengitel sooritada erinevaid eneseteste.
ACUs on juba mõnda aega tegeletud m-õppe arendamisega. Seda küll põhiliselt iPhone'de abil - st. loengud ja podcastid iTunes keskkonnas, erinevate iPhone ja iPodi rakenduste aktiivne kasutamine õppetöös jmt. Nende õppejõudude ja tudengite muljeid saab lugeda lehelt http://www.acu.edu/technology/mobilelearning/

Teise nädala ülesanne.

Õppejõudude poolt pakutud valikust proovisin Snaptu nimelist programmide paketti. Vägagi sümpaatne tundus ja kasutan teda ka edaspidi. Twitter, google kalender ja rss lugeja kuluvad igas õppeprotsessis ära. Londoni metroo ja pubid võibolla mitte niipalju aga kui asendada need näiteks mobiilse tunniplaaniga ja ka vahend sms-ga lühinumbrile tagasiside andmise võimalusega siis saame juba üsnagi arvestatava paketi igale koolile. Teistest vahenditest soovitaksin programmi UpCode (www.upcode.fi) või mõnd selle analoogi. Programm oskab lugeda triipkoodi või siis 3D koodi ja nende abil on lihtsam mobiiliga infole ligipääseda. Ja lõpetuseks bloger nimeline programm, millega praegust sissekannet kirjutan.

Kursuse tähelepanekud I

1. iCampuse m-õppe kursuse rss voog ei tööta. Vähemalt mobiilis.
2. Laiali saadetud tutvustkirja wikiversity link ei tulnud korrektsena mobiili. Arvatavasti põhjustatuna sümbolitest (õ; :).